Ajal, kui meedias on palju juttu väikestest maakoolidest, mis suletakse või mida ähvardab sulgemine, on ka neid maakoole, mis veel kindlalt püsivad ja mida hoiab nii kohalik kogukond kui ka vald. Üks selliseid on Valgu põhikool, kunagises mõisas asuv kool, mis tähistas eelmisel aastal oma 80. tegutsemisaastat ja sel suvel tähistab 4. juunil vilistlaste kokkutulekuga 175 aastat sellest, kui hariduselule selles piirkonnas alus pandi.
Helerin Väronen
K ooli ja samas hoones asuvat lasteaeda juhib Ants Riismaa. Selle aasta 1. oktoobril saab tal selles majas töötatud 30 aastat. Pärit on Riismaa Märjamaalt, lõpetanud tolleaegse keskkooli ja õppinud edasi metsandust, lõpetades 1991. aastal EPA-s metsamajandusinseneri eriala. Valgusse läks ta sovhoosi metsaülemaks, kuid sellel ametikohal jõudis ta vaid aasta olla, kuna sovhoosiaeg sai otsa. Toonane Valgu kooli direktor Eero Plamus kutsus siis Riismaa pargivahiks. Valgu kooli eripära ongi tema 8 ha suurune mõisapark. „Ega selliseid koole ole väga palju alles jäänud, kellel on suur territoorium hallata,” sõnas Riismaa. Vanuselt võivad vanimad puud pargis olla umbes 200-aastased, pärinedes ajast, kui mõisa klassitsistlik peahoone ehitati. Park on ideaalne koht, kus loodusõpetuse tunde läbi viia. Näiteks tehakse seal mullakaeveid ja linnast käivad mõned koolid seal ka ekskursioonil. Riismaa lisas, et siis on tore näha, kuidas kivisest kohast tulnud lapsed end rõõmuga muruplatsi peal ringi veeretavad, linnas neil sellist võimalust ei ole. „Kõik see vägev park on saavutatud tänu kunagisele mõisniku tööle, me peame lihtsalt tänulikud selle eest olema. Mõis ja park on meie kultuuri osa, alati ei oska me küll seda vääriliselt hinnata. Loodame, et 200 aasta pärast on ka park alles. Me istutame taimi aina juurde ja hoolitseme, et see oleks niimoodi,” sõnas Riismaa. Pargihooldusega tegeleb Riismaa veel praegugi, kuigi tema sõnul annavad kõik koolis oma panuse sellesse, kes rohkem, kes vähem. Juba seegi, et prügi maha ei viska, on oma panuse andmine. Varsti pärast pargivahi ametit pakuti talle koolis majandusjuhataja kohta ja kui 2009. aastal direktor ära läks, sai temast kohusetäitja. Vahepealsetel aastatel õppis Riismaa Tallinna Ülikoolis selgeks koolijuhi ameti ja alates 2011. aastast on ta ametlikult direktor. Väikese kooli plussid H etkel õpib Valgu kooli põhikooli osas 57 last ja 20 on lasteaias. Õppeaastat alustati 60 lapsega, kuid inimeste liikumise tõttu on see arv muutunud. See-eest õpib hetkel koolis kuus Ukraina last, kelle jaoks on olemas eraldi
klassiruum, et nad interneti teel oma õppekavaga jätkata saaks. Neid õpetab üks lapsevanem, kes Ukrainas oligi õpetaja. Õpilaste arv koolis on läbi aegade muutunud, kuid praegu on see Riismaa sõnul stabiliseerunud. „Aastal 2000 oli meil lausa 146 last, siis see vähenes ja 47 oli kõige vähem. Siis hakkas see taas tõusma ja on nüüd seal 60 ringis viimased õppeaastad olnud. Ei ole oluliselt langenud, aga ei ole ka oluliselt suurenenud kahjuks,” sõnas Riismaa. Tühje elukohti Valgus väga ei eksisteerija kõik, mis müüki läheb, ka müüdud saab ning noori peresidki on piirkonda tulnud, kuid laste arv väga ei kasva, kuna pered on väiksemad, kui veel 20 aastat tagasi olid. Väikesel koolil on aga oma plussid. Paljud, kes Valgust edasi mujale on õppima läinud, on öelnud, et neil on väga tugev põhi all. Suures koolis õnnestub vahel tunnis vastamisest pääseda, kuid väikeses koolis seda varianti pole. Õpetaja jõuab kõiki kasvõi mitu korda vastama kutsuda, nii et igaks päevaks j a tunniks peab end ette valmistama. „Kindlasti saavad lapsed väikesest koolist kaasa esinemisjulguse. Suurtes koolides saavad esineda ainult need, kes niikuinii ürituselt üritusele esinevad, kuid teised, kes on vähe nõrgemad, tahaks ka esineda, kuid ei saa. Siin seda varianti pole, kõik peavad esinema. Mõni õpilane tänu sellele tulebki siia, kuna suures koolis jääb ta muidu varju,” sõnas Riismaa. Muidugi on ka vastupidiseid näiteid, mõnele ei sobi väike kool just sellepärast, et seal ollakse rohkem tähelepanu keskpunktis nii õppimise kui ka esinemiste mõttes. Mõni õpilane eelistabki suure massi sisse kadumist, tagaplaanil olemist. Valgu kooli õppealajuhataja hoiab pilku peal ka sellel, mis kooli õpilastest saab, kui nad mujale lähevad. Riismaa lisas, et paljud nende lõpetajad on jõudnud kõrgetele kohtadele ja saanud väga hea hariduse. Lapsed harrastavad vähem sporti N ii nagu on muutunud õpilaste arv, muutub ka see, mida koolis tehakse ja õpitakse. Varem said Valgu kooli lapsed palju suuremas mahus aiatöid teha, kuid nüüd on seda vähemaks jäänud (kasvõi selle tõttu, et kool pole enam puuküttega ja küttepuudega tegelemist pole). Päris ära kadunud see nii-öelda töökasvatus ei ole, suve jooksul käib iga
õpilane neli korda 45 minutit pargis midagi tegemas. „Elu on läinud niimoodi ja ei tohigi last sundida. Kui tahab teha, siis peame võimaldama, kuid sundida kedagi ei saa. Minu enda isiklik arvamus on see, et töö mõiste on natukene ära rikutud, devalveerunud. Kui kriminaale pannakse ÜKT tunde tegema, siis töö oleks nagu karistus. Tegelikkuses on töö aga privileeg. Et su oskused, teadmised ja võimed lubavad sul mingisugust tööd teha,” rääkis Riismaa. Teine valdkond, mis tal on tugevalt südamel ja mis on samuti ajaga vähenenud, on laste liikumisharjumused ja sporditegemine. „Ükskõik mis tingimusi ei loodaks ja paremaks ei tehta, millegipärast ei taheta sporti teha,” sõnas Riismaa. Ta meenutas, et kui ta Valgusse tuli, mängiti nii hoolega jalgpalli, et suvel isegi muru ei kasvanud staadioni peal. Nüüdsel ajal aga on hea, kui jalgpallivärava esine muruvabaks muutub. Varem oli ka tavaline, et just kooli lõpetanud ja nooremad täiskasvanud käisid suviti võrkpalli mängimas, nüüd aga on selleski osas vaikus. Mida veel käiakse mängimas, on discgolf. 2018. aastal loodi selle jaoks rada, kuid sealgi käib rohkem mängimas kaugem rahvas, kes autodega kohale sõidab. „See on väga kurb, mina ise hindan väga kõrgelt sporditegemist kui sellist. Kui oled füüsiliselt aktiivne, siis oled ka vaimselt tunduvalt erksam ja võimekam,” rääkis Riismaa. Pingutama selle nimel siiski peab, et lapsed tahaksid sporti teha, ja nii on koolil hetkel käsil korvpalliplatsi ja staadioni rekonstrueerimine. Selleks on saadud Märjamaa gümnaasiumi vanad kummimatid nende juures teist elu elama. Sport sütitab Riismaad põhjusel, et ta isegi on noorena kõvasti sporti teinud. Üks ala, mida ta Raivo Heinaru käe all harrastas, oli korvpall, kuid põhiala oli maadlus, nii et Harri Koiduste oli tema teine pikaaegne treener ja mõjutaja. Tänases mõistes jõudis ta maadluses lausa Eesti koondisesse välja. „Aga ega mul väga annet olnud, ma olin lihtsalt järjekindel ja visa, alla ei andnud,” ütles Riismaa naerdes. Andest rääkides sõnas ta, et
eks väikses koolis on õpetajal rohkem aega ja võimalusi õpilase annet märgata, kuid kui vastavat treeninggruppi või huviharidust pole, siis on see lapsevanema teha, kas seda annet arendatakse edasi või mitte. Riismaa tõi näite, et kui neil oli lauatennise juhendaja, oldi selles väga kõval tasemel, pärast juhendaja kadumist vajus aga ka lauatennise mängimine ära. Nii et kõik oleneb juhendaja või treeneri olemasolust. Hetkel saab Valgus käia maadlustrennis, mida juhendab Jüri Nisumaa, Kadri Jüriado juures laulustuudios käiakse laulmas, Anneli Ülemaante teeb rahvatantsu ja tööõpetuse õpetaja Bruno Born juhendab loovuse ringi. Kust leida õpetajaid? V äikese koolil on raske ka õpetajaid leida. Viimati sai Riismaa endale kuulutuse kaudu õpetaja aastal 2016. Hiljem on küll otsitud, kuid tulemusteta. Eriti on murekohaks füüsika ja keemia, mille puhul on koormused väikesed ja ka suured koolid on nende õpetajate leidmisega hädas. Riismaa arvab, et üks põhjus, mis nende kooli puhul neid õpetajaid peletab, on liittunnid. Kui anda näiteks 8. ja 9. klassile füüsikat koos, peab õpetaja suutma selle tunni niimoodi üles ehitada, et mõlemad klassid jõuaks oma materjali läbi võtta. „Õpetaja, kes siia tuleb, peab olema mitmekülgne, ta ei saa piirduda ainult ühe ainega. Teiseks peab tal olema missioonitunne. Tal peab olema motivatsioon teistsugune, see keskkond peab talle sobima,” selgitas Riismaa. Oma praeguse kollektiiviga on ta aga väga rahul ja lisas, et tänu sellele on tal enda tööd lihtne teha. Hetkel annavad Valgus ainetunde 15 inimest, kuid ametikohti on kokku 7,5. Mõnel õpetajal on täisametikoht, kuid enamikul on null koma midagi. Kõige vähem - neli tundi - on keemiaõpetajal, kes praegu õpib ka ülikoolis. Murekohaks on ka see, et paljud õpetajad sõidavad kohale kaugemalt: Pärnu külje alt, Vigalast, Rapla poolt ja Märjamaalt. Kui õpilaste transport on kas liinibusside või õpilasliiniga tagatud, siis
õpetajatele sõidukompensatsiooni võimalust ei ole. Kool hoiab piirkonda hääbumast M ärjamaa vald on seni Valgu kooli hoidnud, olenemata sellest, millised on volikogu koosseisud, vallavalitsused või vallavanemad. „Siiamaani on meid ikka igatepidi toetatud ja mõistetud meid, koostöö on väga hästi läinud. Mina ainult kiidan Märjamaa valda. On aru saadud, et piirkonna jaoks on ikka kool ja lasteaed väga olulised asjad,” sõnas Riismaa. Pearahasüsteemi järgi, mis riik ette näeb, ei ole alla 90 lapsega koole mõistlik pidada, kuid koolide pidajad on siiski omavalitsused, kelle kanda on koolide majanduskulud. Riismaa lisas, et teatud asjades ei ole ta riigiga ühte meelt. Näiteks tema jaoks on kergelt eksitav see, kui
ministeeriumi poolt delegeeritakse, et lapsed on meile kallid ja tähtsad, kuid samas öeldakse, et koolide pidamine on kallis. „Siin on vastuolu sees. Investeerimine lastesse saabki olla vaid kulu, see ei saa olla tulu.” Valgus on Riismaa juba kaua olnud ja tunneb vahel, et teatud asju kipub ta liiga enesestmõistetavana võtma ja laisaks minema. „Inimene on eelkõige laisk ja kui head ora ei ole, siis... Aga eks raskest momendist saad jälle üle ja leiad taas selle oma lusti ja lõbu üles ning teed jälle edasi,” nentis Riismaa. Üks asi, mis aitab teda raskemal hetkel taas joonele, on näitemäng, mida ta aastaid on harrastanud. „Kui sa mingit muud tööd teed, näiteks toimetad õues, siis on ikka mõte seotud töö või olmemurega. Aga kui teed näitemängu, pead keskenduma sellele rollile ja tükile. Siis ei ole mõeldav, et sa mõtled muid mõtteid samal ajal. See on selles mõttes väga
vabastav ja puhastav,” sõnas ta. Näidelnud on ta nii Valgu harrastusteatris M.O.T.T kui ka Haimre Mokakobinas. Samuti meeldib talle õues toimetada ja sporti teha. Riismaale meeldib see, et ta pole saanud vaid kabinetis, pastaka ja suuga tööd teha, vaid on panustanud piirkonda ka konkreetse tööga, nii parki hooldades kui ka koolimajas ehitus- ja remonditöid tehes. Kooliga seoses käivad hetkel suured ettevalmistused suviseks vilistlaste kokkutulekuks. Riismaa lisas küll, et tegelikult oli ta ise kunagi väga pessimistlik, kui maalt ärakolimise periood hakkas, öeldes, et kümne aasta pärast on siis kool ka kinni. Sellest lausest on aga juba 20 aastat möödas. „Ma loodan, et kool püsib pikalt ja elu maal jätkub. Meie loomulik elukeskkond on ikka selline, kus ei ole vaid kivi ja asfalt, me oleme ikka maa- ja metsarahvas.”
Valgu kooli eripäraks on tema suur mõisapark. Ants Riismaa on selle pargiga olnud pikalt seotud ja tegeleb pargihooldusega ka praegu.
Ants Riismaa on Valgu kooli direktor olnud alates 2011. aastast.
