Noppeid

Vello Vaarma.190514. detsembri õhtul kogunes koolimaja taas mehi täis, arutamaks mõisate ülevõtmist, uue vallavalitsuse sisseseadmist ning Valgu viinavabriku ja Päärdu kroonuviinapoe kinnipanemist. Mässumeelne Paulus oli küll mõisapõletamise vastu, kuid juba samal õhtul võtsid koosolekult naasnud Valgu mehed asja ette – rüüstasid ja süütasid Valgu mõisa ning purustasid viinavabriku sisseseade. See oli esimene Läänemaal. Velise mõisas piirduti 14. detsembril mööbli ja muu sisustuse lõhkumisega. Järgmisel päeval hävitati vallamajas keisri pilt ja kohtukull kui tsaarivalitsuse sümbolid. Üle tee põllul põletati hulk vallakohtu dokumente. Õhtuvidevikus läks tuleroaks ka mõisahäärber. 19. detsembri varahommikul jõudis Velise alevikku ligi 70-me-heline karistussalk. Koolimajas oli vastuhakuks valmis 300-400 külameest, kuid nende puudulik relvastus jahipüsside ja revolvrite näol vintpüsside vastu ei saanud. Tagaukse kaudu, kus polnud sissepiirajaid, tormati jõe peale ja põgeneti kõrgete kallaste varjus. Surma sai seitse ja haavata mitukümmend meest. Mõisa maa-ala ulatus 1840. aastal 4050 hektarini, sellest põllupidamiseks kasutatav 2178 ha. 1907. aastani majandasid mõisaomanikud ise. Sealtpeale rentnik Reinberg ja viimasena 1917–1924 Hans Joonson, mõlemad eestlased. Rentnikud elasid valitsejamajas, mis pargi vastas üle maantee. Sealpool teed seisid ka kaks pikka karjalauta, mis ehitatud 1891 ja 1893 maakivist ja punasest tellisest. Ehitusmeistrid olid Peterburist, kus paruniproua põhiliselt aega veetis ja raha kulutas. Telliseid põletati mõisas kahes kohas – Alamaal ja Võeva talu juures vallakooli lähedal. Nüüdseks on lautadest vaid seinad järel, aga ühismajandite ajal veel aastakümneid algseks otstarbeks kasutusel. Valitsejamajas asus kolhoosi kontor. Lautadest teadis jutustada vanaproua Amanda Kuusik, kes aastal 2002, kui mõisaparki asusin võsast vabastama ja naati niitma, mõnikord seal jalutamas käis. Ta oli sündinud Eesti Vabariigi algusaasta esimesel jõulupühal ja tema ema kaks venda pidanud mõlemad mõisas kärneriametit. Küsisin lossi jäänuste juures kõrguva künka kohta, millel seisab arhitektuurimälestist tähistava plaadiga rändrahn. Sain teada, et see kõrgendik on pealmise korruse ukseesine, kuhu sai tõllaga lausa treppi sõita. Alumise teenijate korruse aknad olid oja poole, kust maja oli nähtav kahekordsena. Pesumaja asus üle vallikraavi pargi edelanurgas. Koht on enelapõõsastikus leitav. Vallikraavide kaevamisest teadis proua Amanda rääkida, et selle mulla kandsid süvendist välja külanaised takuste põllede sees. Ju on see põlvest põlve edasi antud pärimus. Seltsielu läbi aegade Velise vald oli Vigala kõrval üks suurematest Läänemaal. Ta moodustus Velise, Valgu, Nurtu ja Päärdu mõisavalla liitumisel, kus igaühes elas tuhatkond elanikku. See võimaldas igas kogukonnas seltsielu edendama hakata. Vallakeskuses asutati kooliõpetaja Johann Haani eestvedamisel juba tsaariajal aastal 1891 Velise Rahvaraamatukogu Selts. See oli kihelkonnas esimene selts, mis töötas kinnitatud põhikirja alusel. Tekkisid lau- lu- ja pasunakoorid, näiteringid, perenaiste seltsid jne. Suvisteks esinemispaikadeks kasutati Eesti omariikluse tekkimise järel sagedasti mõisaparke. Nii on teada, et 3. juulil 1938 pidas Velise Põllumeeste Selts oma 35. aastapäeva. Esinesid Päärdu pasunakoor ja Velise laulurahvas. Lauluharjutusteks saadi kokku ka Alamaa pargis. 1926. aastal on seal pildistatud lauljaid koos Gustav Karelliga, kes koori juhatas ja töötas kooliõpetajana terve vabariigi aja. Selle järel jäi seltsielu aastateks soiku. Pikapeale hakkasid lauluinimesed jälle rahvamajades kokku saama, aga laulud olid teised. Laulupeo rongkäigus kanti lippegi, kuid sinist ja valget oli nendel õige vähe järele jäänud – punastasid teised õige tugevasti. Leidsin oma nooruspõlve märkmetest, et pool sajandit tagasi, 1965. aasta 22. augustil toimus Velise pargis laulupäev. Laulis Kivi-Vigala ja Velise ühendatud segakoor ning mängis Päärdu puhkpilliorkester ja esinesid sealsed laulusolistid. Märjamaalt tõid külakosti rahvatantsijad ja deklamaator. Eeskava kestis üle kahe tunni. Videvikus linastus kunstiline film „Kohtumine spiooniga“. Leeriskäimine oli nõukogude ajal tugevas ebasoosingus. Seda pidid asendama noorte suvepäevad. See uus traditsioon sai alguse 1957. aastal Väätsalt. Rapla rajoonis alustati nende telklaagritega Vigala Hirvepargis. Hiljem kanti need asjatoimetused üle Velise mõisa Alamaa metsistunud pargi äärde, Allika ja Aravere oja suudmete kõrvale jõeaasadele.