Valgu küla põlise talupidaja suurim mure ja rõõm on loomad . Foto . Siim Solman

Stina Andok

Meie ajalehe toimetuse reklaamiosakonnas heliseb lauatelefon ja tragi reklaamijuht vastab kõnele. Sel korral lehte müüma ei pea. Nimelt selgub, et Märjamaa vallas Valgus elav 78aastane üksik pensionär Ainu Nurmeleht hoiab esimest korda elus käes maakonnalehte Raplamaa Sõnumid ning tahab lehte kiita. Jutukas naisterahvas jõuab lühikese vestluse jooksul reklaamijuhile ära rääkida ka kõik oma elu pisemadki rõõmud ja mured. Pärast telefonikõnet on reklaamijuht pisut murelik ning jagab seda muretunnet ajakirjanike ja teiste toimetuseliikmetega. Seejärel võetakse vastu ühine otsus sõita vanaprouale külla, et nendest muredest ja rõõmudest natuke edasi rääkida. Taluni teed ei vii Me teame, et hajaasustusega maapiirkondades on elu keeruline. On küll laiuvad põllud, tihedad metsad, loomad, linnud, värske maaõhk, õunad-marjad omast käest võtta, aga poed on sageli kaugel, tööd on oma koduaias palju, samal ajal palgatööd vähe ning pahatihti kolivad need vähesed lähedasedki, kes on, kaugele kivist linna. Valgu ei ole sugugi nii väga maailma lõpus. Vähemalt mitte Raplamaaga tuttavale inimesele. Iga oktoobrikuu esimesel nädalavahetusel sõidab Valgust läbi sadu autosid, nendes veelgi rohkem inimesi, kes tõttavad igasügisele Velise laadale. Valgus on ka oma pood, kus nagu vanaprouagi hiljem oskab öelda, saab isegi kaardiga maksta nüüd. Lisaks seisab künkal uhkelt Valgu põhikool, mille vaim ei näi veel raugevat. Teekond vanaproua Ainu juurde võtab aega, kuna ekslikult eeldasime tema juhiste järgi, et tema kodu, Kasemetsa taluni viib tee. Paraku see õnnis kruusatee viib vaid peaaegu pärale. Vahetult enne metsatukka tuleb keerata aga põllurajale, kus on näha, et tõesti, keegi on siin sõitnud, aga põllutee välimuse järgi arvaks, et seal sõidetakse väga-väga harva. Eemalt paistab maja juures väike vanaproua, suur valge pang käe otsas, selg natukene küürus, suur kari kirjusid loomi selja taga. „Need ei ole ju lambad,“ arutame fotograafiga autos. Teadsime, et see Ainu, keda me otsime, peab lambaid. Need, keda me autoaknast pisikeste täppidena taamal põllul jalutamas nägime, arvasime olevat suuruse järgi pigem lehmad. Aga eksisime. Nii kui oleme autoga õuele keeranud, tervitab meid värske õhu küllusest roosade põskedega rõõmsameelne Ainu. Eriti rõõmus ja tänulik on ta värske lehe eest, mille olime endaga kaasa võtnud. Meie vestluse alguses sirvib ta selle kähku läbi. Tuppa ta meid, muide, ei kutsugi, vaid vestleme sealsamas, lauda kõrval murul seistes. Ainu küll ei kannata pikalt enam seista ja istub oma valgele pangele. Lugemisprillidest see vanaproua puudust ei tunne. Lehitseb lehe läbi, tõstab pilgu ja ütleb erksalt: „Poliitikat ei leidnudki! Ainult elulised lood. Tore!“ Ligi 70 looma Vanaproua Ainul on kokku 63 lammast ja 6 kitse. Tänavu jäi lammaste pügamine vahele, seetõttu nad lammastele mitteomaselt suurena asjatundmatule silmale kaugelt paistsidki. Kirjute lammaste vahel jooksevad karjakesi ka lumivalged kitsed, keda lüpsab ja söödab Ainu üksi. Ka kõigile lammastele toob sööda ette naine ise ning teeb muudki tööd ja toimetused, mis loomadele vaja. Loomades peitub Ainu elu suurim rõõm ja raskus. Ainu hoiab ühe käega jalutuskepist kinni ja teist sirutab, näidates, kuskohast tal see praegugi veel pooleteiseaasta taguse murru tõttu tunda annab. Kuigi ma ei ole kunagi pidanud ligi seitsmekümne looma eest hoolitsema, rääkimata suure maalapi pidamisest ja maamaja hooldamisest, leian, et seda ei peagi ise kogenud olema saamaks aru, et selline elu ei sobi igaühele. Samas tajun, et need, kellele see sobib, muudmoodi elada ei oska ega tahagi. Vaadates seda jalutuskepi külge klammerduvat vanaprouat, küsin temalt selle küsimuse, mida on ilmselt küsinud tänaseks päevaks juba kõik, kes teda tunnevad: miks ta neid lambaid üldse peab? Ainu turtsatab küsimuse peale kergelt ja kinnitab, mida ma juba tean. See on see küsimus, mis saadab teda iga kord, kui oma eluraskustest kellelegi räägib. „Kui leiad oma hinge tagant viimse, annad neile sööta. Nad kasvavad su silme all, nad on nii rõõmsad,“ räägib naine suure õhinaga oma lammastest ja kitsedest. Vene ajal elatus naine just oma loomadest, käies ringi ja müües oma lammaste liha ning villa. Selle raha eest ehitas ta kõik oma talupidamise kõrvalhooned, sai majja vee sisse ja teise korrusegi peale ehitatud. Täna aga ei tea Ainu, kas ta üldse oma raha, mis ta loomade eest maksnud on, tagasi saab. Kuigi talle on soovitatud, et müümise asemel võiks ta ka neist lihtsalt niisama loobuda, ära andes või kinkides, ei taha Ainu sellist juttu üldse kuulda. Rääkimata siis veel oma talukohast äraminemisest ja maaelu mahajätmisest. Kasemetsa talus on Ainu sündinud ja üles kasvanud. Tööealise elu elas ta mujal ja ema haigestudes naasis kodutallu. Naine ütleb, et Eesti aja saabumisest saati on ta seal üksi toimetanud. Mehe kohta mainib Ainu lühidalt, et tema oli loomaarst ning et tolleaegne põlvkond mehi läks sigarettide ja viina nahka. Ainul elab Tallinnas tütar, kellel on seal oma pere, töö ja Tallinna lähistel ka suvemaja. Naine vihjab, et tal oli lapsi rohkem, aga teised on juba surnuaial. „Täpselt nagu selle küla elanikudki,“ ütleb naine tabavalt. Valgu ümbruses enam temaealisi põliselanikke naise sõnutsi ei ole. Üldse on naisel küla peale kaks head tuttavat, kes tal aeg-ajalt külas käivad. Ülejäänud naabrite ning isegi mõne sugulasega, kes külas veel elab, Ainu läbi ei käi. Seda lootust Ainul enam ammu ei ole, et ta tütar Kasemetsa tallu tuleks ning ta on püüdnud iseseisvalt, omal käel leida nii talule kui ka loomadele uusi omanikke. Naine jutustab, kuidas tal on käinud hoovi peal mitmeid huvilisi, kuid sageli soovitakse Ainult maja, maad või loomi kas tasuta või järelmaksuga. Need variandid Ainule aga ei meeldi, sest tema ei ole siin elus midagi veel tasuta saanud, põhjendab ta. Üksildane elu Juba telefoni teel vesteldes oli üks asjaolu Ainu puhul selge – ta on üksildane. Märjamaa sotsiaaltöötajaga põgusalt rääkides saame kinnitust, et ta teab Ainut, sest vanaproua on sage helistaja ka vallanumbritele, kuid keegi vallavalitsuses teda loomade müügil aidata ei saa. Ka sotsiaaltöötaja ütleb, et meie vanurite suurim mure on ikkagi see, et ei ole kellegagi suhelda. Vallatöötajate võimalused inimeste abistamisel on aga piiratud. Mõnikord on vallatöötajad Ainu helistamise peale ka tema tütrega ühendust võtnud. Ainu tütar käib vastavalt võimalustele emal külas iga kuu või paari tagant, oleneb, kui sageli on Ainul vaja näiteks arsti juurde minna, pesu pesta või kas on süüa vaja viia. Ainu räägib, kuidas tal on olnud aegu, mil ta ei ole näinud ei leiba ega muna kuu aega. Valgu asulas, paari kilomeetri kaugusel on küll pood, aga Ainu suudab käia järjest umbes 50 meetrit. Rohkem ei jaksa. Sellegipoolest ütleb naine, et süüa tal jagub. Õigupoolest eelistabki naine üht head lihatükki vähese soolaga. Moodsa aja toidukraamist, mida võib poodidest leida, naine suurt lugu ei pea, öeldes, et suure näljaga kannatab süüa küll. Mehed, kes talle tellimise peale loomasööta toovad, viivad teda aeg-ajalt Märjamaale pangaautomaadi juurde ja nii saab ka toidupoest läbi käia. „Söö või surnuks!“ ütleb Ainu jutu lõpuks järsku. „Aga ei saa ära ka surra, sest ei ole kedagi, kes loomade eest hoolitseks,“ jätkab ta. Sellistel hetkedel, mil, nagu Ainu ise ütleb, on mure nii palju suur, et teha pole midagi, on just loomad, värske õhk ja lüpsisoe kitsepiim need, mis temal veel hinge sees hoiavad. Valgus elav 78-aastane üksik pensionär Ainu Nurmeleht ütleb, et Valgu ümbruses enam temaealisi põliselanikke ei ole.