Unustamatu Georg Ots - Solist Rainer Vilu süntesaatoril Helen Põldmäe .( Valgu külakeskuses )

Spordihing Ülo Maasing jõuab seitsmekümnenda eluaastani

Spordihing Ülo Maasing jõuab seitsmekümnenda eluaastani Endine kesk- ja pikamaajooksja Ülo Maasing tähistab eeloleval neljapäeval, 16. märtsil, seitsmekümnendat sünnipäeva. Tema karjääri tippajad jäävad kuuekümnendate aastate teise poolde ja seitsmekümnendate algusesse, kui ta näitas nii staadioniradadel kui ka krossijooksus vägagi korralikke aegu. Siim Jõgis Selle kinnituseks teenis ta aastatel 1970-1972 Eesti meistrivõistlustelt neli kuldmedalit. Seitse korda kaasati ta Eesti koondisesse, mille koosseisus käis ta lisaks Tartule ja Tallinnale võistlemas Riias, Vilniuses ja Tbilisis. 1967. aastal sai Maasing pronksmedali Nõukogude armee meistrivõistlustel 3000 meetri krossijooksus. Pärit on Ülo Maasing Valgu lähistelt Paisumaa külast, mis praegu jääb Märjamaa valla territooriumile. Maasingu sünni ajal 1947. aastal kuulus see Pärnu-Jaagupi rajooni. Peres oli kuus last, nende seas ka Ülo kaksikvend Lembit, kes oli samuti jooksja. Sihipäraselt hakkasid vennad trenni tegema Valgu koolis õppides. Kodust koolimajani oli neil üle seitsme kilomeetri. Talvel elati internaadis, kuid soojemal ajal käidi iga päev kodu ja kooli vahet. Maasing meenutas, et neil oli vennaga kahepeale üks ratas. Lepiti kokku, et üks sõidab kaks kilomeetrit ning siis puhkab. Teine jookseb seni järele ja siis tehakse vahetust. Pärast Valgu kooli lõpetamist töötas Maasing aastatel 1964-66 Järvakandi Tehaste juures. Sel ajal sai Toivo Ilvese käe all juba tõsisemalt trenni tehtud. See väljendus ka tulemustes. Enne Nõukogude lennuväkke ajateenistusse asumist 1966. aastal jooksis Maasing 1500 meetri distantsil Riias välja esimese järgu ehk aja alla nelja minuti ja viie sajandiku. See võimaldas teenistuse käigus pääseda spordiroodu, mis tähendas võimalust rohkem treenida. Võistlustel Riias käis ta Eesti koondisega. Välismaale teda koondise rivistuses siiski ei lastud. Isa oli olnud Omakaitses. Maasing teenis Ukrainas Lvovi linnas. Noorteajal sai relvast laskmist harjutatud, aga edasi kulges kahe ja poole aastane teenistus treenin- gute tähe all. Tegemist oli üsna viljaka perioodiga, sest sellest ajast pärinevad mitu Maasingu isiklikku rekordit – 400 meetrit (51,6), 800 meetrit (1.51,9) ja 1000 meetrit (2.23,8). Huvitav on see, et kaks nendest rekorditest on ta jooksnud Eesti pinnal. Olgugi et armeeteenistus viis teda Ukrainasse, toimus spordiroodu suvelaager 1968. aastal ikkagi Eestis. Nii on ta oma 400 meetri rekordi jooksnud Elvas ja 1000 meetri rekordi Tartus. Enda lemmikuks peab Maasing 1500 meetri distantsi, kus tema rekordiks on Moskvas joostud 3.48. Võrdluseks võib tuua, et 2016. aastal tuli samal distantsil Rio olümpiamängude võitjaks ameeriklane Matthew Centrowitz ajaga 3.50. Eeljooksus ja poolfinaalis näitas ta küll kiiremat aega. Neli Eesti meistritiitlit Maasingu puhul on muljetavaldavad tema koostatud tabelid enda, oma kaksikvenna ning teiste tuttavate jooksjate tulemustest. Ta on koostanud täieliku ülevaate selle kohta, mis aastatel ja mis tulemusega ta Eesti meistrivõistlustelt medali teenis. Nii võib üsna veendunult öelda, et Ülo Maasingu nimel on Eesti meistrivõistlustelt neli kulda, kaks hõbedat ja kümme pronksi. Nendele lisanduvad nii esimesed kui ka ülejäänud auväärsed kohad erinevatelt järve- ja muudelt jooksudelt, mida Maasing järjepidevalt läbis. Väga paljudest (kui mitte kõikidest) edukatest jooksudest on tal siiamaani medalid ja karikad alles. Kui medalid laua peale laotada, läheb silme eest kirjuks. Et veel täpsemalt oma jooksukarjääri meenutada, on Maasing võtnud ühe Ida-Euroopa ja Lääne-Vene-maa kaardi ning ära märkinud kõik kohad, kus ta võistlemas on käinud. Need ulatuvad Eestist Gruusiani ning Lää-ne-Ukrainast Moskvani ning isegi kaugemale idasse. Hiilgeaegadel kajastasid Maasingu tulemusi ajalehed ning temast räägiti raadios. Edu ei tulnud kergelt. Näiteks Järvakandi perioodil tuli iga päev joosta treenimiseks vähemalt kümme kilomeetrit. Armeest tagasi tuli Maasing 1969. aastal ning asus spordiinstruktorina tööle Tallinna Dünamos. Sinna jäi ta 1972. aastani, kuni tuli tööle Rapla KEK-i puidutsehhi. Aastatel 19891992 oli ta Rapla KEK-i betoonitsehhis ning pärast seda töötas ta pensionile jäämiseni 2015. aastal ES Sadolin AS/ Akzo Nobelis. Joostes Türile Oma treeninguaegadest on Maasingul rääkida nii mõnigi värvikas lugu. Üks tagantjärele lõbusamaid on see, kuidas ta koos oma kaksikvenna Lembituga Raplast peaaegu Türini välja jooksis. Oma treeneri Toivo Ilvesega oli kokku lepitud, et minnakse Türi basseini ujuma. Selleks oli olemas buss. Kuna Ülo ja Lembit olid mõlemad spordipoisid, otsustati, et hakatakse ees ära jooksma. Küll siis teised tulevad bussiga järele ja korjavad poisid poole tee pealt peale. Mõeldud-tehtud. Vennad hakkasid jooksma, kuid ei osanud arvata, et see trenn nii pikale venib. “Vahepeal jooksime, vahepeal kõndisime,” meenutas Maasing. Lõpuks jõudsid nad enne Türit asuva raudteeülesõiduni enne, kui Toivo Ilves järele jõudis. Ja mitte bussi, vaid oma sapakaga. “Buss läks katki,” selgitas ta Maasingutele tekkinud probleemi. See ei tähenda, et ujumas oleks käimata jäänud. Ka ujumistrenn tehti Türi basseinis ära. * Lisaks Maasingule kuulusid Tallinna Dünamo koosseisu Voldemar Repp, Toivo Koovit ja Erik Maasik. Endine kesk-ja pikamaajooksja Ülo Maasing tähistab eeloleval neljapäeval, 16. märtsil, seitsmekümnendat sünnipäeva. Foto: Siim Solman Ülo Maasingu Eesti meistrivõistlustel võidetud neli kuldmedalit: Aasta Distants Aeg 1970 1500 m 3.53,6 1972 1000 m (sise) 2.40,7 1972 3000 m tj 9.09,2 1972 4x1500 m* 16.09,4

Särtsakas bussijuht Merike Remmel märkab tänu tööle looduse ilu

Stina Andok

Merike Remmel on kolmkümmend aastat töötanud kaubanduses, sellest kümme aastat kuni 2015. aasta novembrikuuni Märjamaa Statoili teenindusjaamas klienditeenindajana. Siis käis aga Merikese sõnul klõps ja limiit sai täis. Edasi kulges kõik juba väga kiiresti. 9. novembril 2015 võttis naine end töölt vabaks ja 15. novembril asus Raplas bussi juhtimiseks vajalikku luba tegema. 16. detsembril 2015 sooritas ta edukalt sõidueksami ja 2016. aasta jaanuari lõpus alustas ametlikult tööd bussijuhina. Merikese abikaasa on bussijuhina töötanud juba 25 aastat ning toetab naise valikut väga. Rapla maakonnas töötab ettevõttes Hansa Bussiliinid AS kokku neli naisbussijuhti. Merikese sõnul on meeskolleegid neid hästi vastu võtnud ning kui üldse, siis pälvib ta pigem nendelt positiivset tähelepanu. Küll aga on natuke naljakaid kokkupuuteid olnud klientidega. Nii näiteks soovis Kohila kandis bussi peale tulla vanem mees, kes naise nägemisest kohkus, seisatas ja kõhkles, kas bussi siseneda. Märjamaal sisenes bussi noormees, kes naljaga pooleks uuris: „Kas sul turvavööd ka on?“ Merike aga ei lasknud end heidutada ja küsis noormehelt sihtpunkti jõudes muiates: „Kas istme jätsid ikka kuivaks?“ Mõni jälle on öelnud, et naisbussijuhiga on kuidagi kindlam sõita. Vaatamata n-ö mehisele ametile jääb Merike siiski iseendaks ja naiselikuks. „Mulle meeldib kleidiga sõita. Teeb naiselikumaks. Mina leian, et peaks ikka ilus king olema ja nägu natuke värvitud ka,“ räägib ta. Pikaajaline teeninduskogemus on samuti oma jälje jätnud ning Merike soovib olla parim teenindaja ka bussijuhina. „Mulle meeldib inimesi rõõmustada ja ka natuke šokeerida,“ muheleb naine. Nimelt ei pelga Merike iga sisenejat valjuhäälselt teretamast. „Alguses jäid kõik otsa vaatama, et bussijuht niimoodi tervitab,“ ütleb Merike naerdes. Alati naerusuine Merike naudib oma tööd. „See on väga jõukohane kõigile, kes vähegi suudavad liikluses olla,“ julgustab ta. Tööpäevad algavad bussijuhil varakult. Merike, kes tahab hommikuti kohvitassi taga nautleda, ärkab suisa kolme ajal ning astub uksest välja kell 5.20. Koju jõuab umbes kella nelja ajal pärastlõunal. Merike nendib, et tööst tulenevalt ei jaksa ta õhtuti kauem kui kaheksani üleval olla. Entusiastliku bussijuhina käib Merike võimalusel ka Rapla kolleege asendamas, kuid enamasti sõidab ta Märjamaa lähiümbruses. Kõige suurem oht bussijuhi ametis on Merikese sõnul pimedal ajal helkuriteta inimesed teede ääres. Ta kiidab aga väga näiteks Valgu lapsi, kes on alati taskulampidega ootamas. Üks toredamaid asju bussiga ringi sõitmise juures on Merikese jaoks aga see, kuidas ta nüüd märkab loodust moel, milleks tal varem võimalust ei olnud. „Mulle nii meeldib, kui hommikul päike tõuseb. Ma näen, millal Merike Remmel on bussijuhiametis olnud natuke üle aasta.

Anne Ummalase näitus . VANAEMA PESUSAHTLIST ( Valgu külakeskuse II korruse proovisaalis )