Särtsakas bussijuht Merike Remmel märkab tänu tööle looduse ilu

Stina Andok

Merike Remmel on kolmkümmend aastat töötanud kaubanduses, sellest kümme aastat kuni 2015. aasta novembrikuuni Märjamaa Statoili teenindusjaamas klienditeenindajana. Siis käis aga Merikese sõnul klõps ja limiit sai täis. Edasi kulges kõik juba väga kiiresti. 9. novembril 2015 võttis naine end töölt vabaks ja 15. novembril asus Raplas bussi juhtimiseks vajalikku luba tegema. 16. detsembril 2015 sooritas ta edukalt sõidueksami ja 2016. aasta jaanuari lõpus alustas ametlikult tööd bussijuhina. Merikese abikaasa on bussijuhina töötanud juba 25 aastat ning toetab naise valikut väga. Rapla maakonnas töötab ettevõttes Hansa Bussiliinid AS kokku neli naisbussijuhti. Merikese sõnul on meeskolleegid neid hästi vastu võtnud ning kui üldse, siis pälvib ta pigem nendelt positiivset tähelepanu. Küll aga on natuke naljakaid kokkupuuteid olnud klientidega. Nii näiteks soovis Kohila kandis bussi peale tulla vanem mees, kes naise nägemisest kohkus, seisatas ja kõhkles, kas bussi siseneda. Märjamaal sisenes bussi noormees, kes naljaga pooleks uuris: „Kas sul turvavööd ka on?“ Merike aga ei lasknud end heidutada ja küsis noormehelt sihtpunkti jõudes muiates: „Kas istme jätsid ikka kuivaks?“ Mõni jälle on öelnud, et naisbussijuhiga on kuidagi kindlam sõita. Vaatamata n-ö mehisele ametile jääb Merike siiski iseendaks ja naiselikuks. „Mulle meeldib kleidiga sõita. Teeb naiselikumaks. Mina leian, et peaks ikka ilus king olema ja nägu natuke värvitud ka,“ räägib ta. Pikaajaline teeninduskogemus on samuti oma jälje jätnud ning Merike soovib olla parim teenindaja ka bussijuhina. „Mulle meeldib inimesi rõõmustada ja ka natuke šokeerida,“ muheleb naine. Nimelt ei pelga Merike iga sisenejat valjuhäälselt teretamast. „Alguses jäid kõik otsa vaatama, et bussijuht niimoodi tervitab,“ ütleb Merike naerdes. Alati naerusuine Merike naudib oma tööd. „See on väga jõukohane kõigile, kes vähegi suudavad liikluses olla,“ julgustab ta. Tööpäevad algavad bussijuhil varakult. Merike, kes tahab hommikuti kohvitassi taga nautleda, ärkab suisa kolme ajal ning astub uksest välja kell 5.20. Koju jõuab umbes kella nelja ajal pärastlõunal. Merike nendib, et tööst tulenevalt ei jaksa ta õhtuti kauem kui kaheksani üleval olla. Entusiastliku bussijuhina käib Merike võimalusel ka Rapla kolleege asendamas, kuid enamasti sõidab ta Märjamaa lähiümbruses. Kõige suurem oht bussijuhi ametis on Merikese sõnul pimedal ajal helkuriteta inimesed teede ääres. Ta kiidab aga väga näiteks Valgu lapsi, kes on alati taskulampidega ootamas. Üks toredamaid asju bussiga ringi sõitmise juures on Merikese jaoks aga see, kuidas ta nüüd märkab loodust moel, milleks tal varem võimalust ei olnud. „Mulle nii meeldib, kui hommikul päike tõuseb. Ma näen, millal Merike Remmel on bussijuhiametis olnud natuke üle aasta.