Sügis on põllumeeste jaoks igal aastal tihe aeg. Meelis Burmeister, kes on ennekõike tuntud teraviljakasvatajana, teab seda omast käest. Jaanipäevaks said alkirjad paberile, millega ta võttis üle OÜ Raiküla Farmer juhtimise. Meelis on pärit Valgu lähedalt Inda külast Märjamaqa vallast. Seal on ta üles kasvanud ja alustanud kooliteed, loonud perekonna ning rajanud ettevõtte Metetra OÜ, mis tegeleb teraviljakasvatusega. Burmeister elu on läbi ja lõhki olnud seotud Valgu käla ja selle lähiümbrusega. Nääd on on selle kõrvale tulnud ka Raiküla ja oma aega tuleb jagada kahe paiga vahel .Võib öelda, et põllumajandusega tegelemine tuli kaasa geenidega. Seda ametit pidas tema isa , kes tegelikult aitab 87-aastase mehena jätkuvalt poja tegemistele kaasa. Meelise noorepõlve huvi olid masinad. Eks selle aja koolipoistel oli ikka nii. Huvi mehaanika vastu on jäänud teda saatma tänase päevani. Kooliaknast vaatasin välja ikka töökoja poole, sest seal olid masinad, meenutas Burmeiste.Tehnikahuvilise noormehena sai kõige enne näpud õliseks tehtud võrride ja mootorratastega tegeledes. Pärast põhikooli lõpetamist Valgus jätkas ta kooliteed toonase Tihemetsa sovhoostehnikumis. Seal õppis aastail 1982-1986. Tema eriala oli tehnik-mehaanik ning selline valik polnud mingi üllatus. Isa traktori peal keeras ta lapsena rooli niipea, kui silmad üle rooli vaatama ulatusid. Kui Tihemetsast sai hariduse kätte tuli minna aega teenima Nõukogude armeesse. Ka seal läks selles suhtes hästi, et tegeleda sai tehnikaga, täpsemalt lennutehnikaga. Armees käidud, naases 1988. aasta lõpus Valgusse . Korra läks mõte liikuma ka maailmas rändamise peale, aga see ei tundunud nii ahvatlev kui kodüla traktorid ja kombainid. Valgu sovhoosis töötas ta osakonna mehaaniku ning mingi aja ka osakonnajuhatajana. See oli periood, kui õlgadel olev vastutus hakkas järjest kasvama . Osakonnajuhatajana ta hea meelega just ei olnud. Parema meelega vastutas tehnika korrasoleku eest. Peagi jõudsid kätte segased üheksakümmnendad koos sovhoosi lagunemise ja eraettevõtete loomisega. Tegelemine viljakasvatusega algas sellega , et eakas sugulane andis esialgu kasutada ja hiljem pärandas kaksteist hektarit püllumaad ning taspisi hakkaski ettevõtte ülesehitamine. Esimesed seemned ostis vene rublade eest, sealt edasi tuli juba krooni aeg. Esmalt tuli põllupinda juurde väheaaval, kiire hooga see igal juhul ei kasvanud. Kapitali naljalt võtta ei olnud. Üks viis, kuidas algus aegadel toime tulla , oli vanade traktorite ja haakeriistade kasutamine. Natuke nokitsesid ja jälle sai korda. Läänes valmistatud tehnika peale mindi üle alles aastatel 2007-2008, kui selleks sai Euroopa Liidust taotleda. Tehnika asemel panustas pigem maa hankimisse. Selliselt tegutsemine oli võimalik tänu sellele, et tema alluvuses töötasid vanad tuttavad mehedmajandi aegadest, kes olid sellise tehnikaga harjunud ega väga nurisenud. Needsamad inimesed töötavad ikka koos temaga tänase päevan, nüüdseks küll moodsate masinate roolis. Huvitav tähelepanek on see, et kui sündis poe, külvas ta maha esimesed hektarid oma vilja ning kui sündis pojapoeg, ostis ta esimesed Raiküla farmeri osakud. Samm samm haaval hakkas osakute arv kasvama, kuni see jõudis kahekümne protsendini. Umbes kolm aastat tagasi, kui Tõnu Rahulal tekkis plaan minna pensionil, võti tõsiselt ette arutelud ettevõtte tulevikust. Esialgne plaan oli suurendada osalust vähehaaval, sest polnud kindel, mil määral pank asjaga kaasa tule. Tööd rohkem, sest varasemaga võrreldes on uues tekkinud ettevõtte grupis käive ja tööliste arv ligi kolm korda suuremad. Valgus rakendab ta oma ettevõtmises n-ö käed külge juhtimisstiili, aga Raikülas võtab vaidui rahulikumalt Palju aitab ka see, poeg Ivar on üle võtnud osa isa isa kohustusi. Meelisel on viis lapselas, kolmel poisil on juba avaldunud tehnikahuvi ja tütretütrele meeldib askeldada sõbranna juures lehmade ja vasikateg, ehk jääbka kõige pisem maaeluga seotuks .Pojale lisaks töötavad Meelisega koos ka väimees ja minija. Viimane on juba mitu aastat silma peal hoidnud ettevõtte arveldamisel.
Lühendatud kujul tekst Siim Jõgis .
No comments:
Post a Comment