Koondamised viisid raamatupidaja õpetajaametini

Valgu mõisakooli juurde kuuluvad läbi aastakümnete ka suured puuvirnad, sest kooli paljudes ruumides annavad siiani sooja ahjud. Valgu kooli õpilaste mälestustes on kütmisega seonduvatel töödel oma kindel koht. Reet Saar Mõisahoonet ümbritsevad suured puud, juured tugevasti mullas, loovad veel ühe seose õpilaste kodu-uurimislike töödega, mis viimastel aastatel Valgu kooli rambivalgusse on tõstnud. Seda suunda veab koolis õpetaja Ene Oisalu. Juhuslik algus Mõne aasta eest oli õpetaja oma 4. klassiga jõudnud legendide ja müütideni ja ta lasi lastel välja mõelda legende, kuidas nende koduküla on nime saanud. „Tulid väga huvitavad lood. Parasjagu nägin kodu-uurimise üleskutset ja tegin ettepaneku paremate tööde autoritele, et kõigepealt paneme kirja omaloodud legendi ja siis küla nime tegeliku loo,“ meenutas õpetaja Oisalu, kuidas valmis kollektiivne uurimistöö “Paiganimed Valgu mailt” (Töö ilmus Raplamaa Sõnumite koduloolises vahelehes Koduloolane 4. detsembril 2013 - toim). Paar aastat hiljem korraldas Eesti pedagoogika arhiivmuuseum õpilasvõistluse „Kooliajalugu uurima!“. Rando Kristal, üks toreda legendi kirjutajatest, oli siis 7. klassis. Õpetaja tegi talle ettepaneku võistlusel osaleda, aga toonitas, et suur osa ettevalmistustest langeb suvekuudele. Noormees saatis mitmel korral õpetajale tutvumiseks oma pooliku töö, arvestas tehtud ettepanekute ja parandustega. Suur vaev olnud kooli arhiivi läbituhnimine, et algmaterjale leida, sest need ei ole süstematiseeritud. „Kui ma ennekõike pakun präänikut ehk püüan õpilastes huvi tekitada, et nad sellise uurimistöö ette võtaksid, siis juhendajana olen nõudlik. Kindlasti oli hea tulemuse saavuta- misel ka kodu toetus taga,“ rääkis õpetaja. Ühine pingutus kandis vilja: Rando Kristali töö „Valgu kool läbi sajandite“ valiti 12 parema hulka ja kanti 2016. a oktoobris konverentsil ette. Seejärel osales noormees sama materjaliga Rapla maakonna õpilaste koduuurimiskonverentsil, kus töö hinnati põhikooliastme parimaks. Ainsana sellest vanuserühmast esitati töö üle-eestilisele koolinoorte kodu-uurimiskonverentsile Pärnus 25. novembril 2016. Ka seal läks väga hästi – sisu ja esitlus olid oma vanuserühma parimad. Rando töö on ka eeloleval suvel peetava Valgu kooli 170. aastapäeva üheks kingituseks. (Töö ilmus veidi lühendatult käesoleva aasta 1. veebruari Koduloolases – toim.) Oisalu sõnul sattus ta koduuurimisega kokku juhuslikult – kooli sekretär saatis talle üleskutse edasi. Sellele järgnes hea koostöö õpilasega, mis päädis mitme tunnustusega. Praegu uusi kodu-uurimustöid käsil ei ole. „Ka õpetaja vajab juhendamisest puhkust,“ kõlas selle teema lõpetuseks. Ene enda suguvõsa uurimine ootab pensionipõlve. Huvi tal asja vastu on ja mõned märkmedki on kirja pandud, aga praegu kulub aeg ja energia olevikule. Hetkel toetab Oisalu Valgu õpilasaktiivi, et kirjutada projekt noortealgatuslike ideede „Nopi üles“ konkursile. Eesmärk on panna Valgust käima ujumisbuss, sest liinibussi ajad Märjamaa ujulasse sõitmiseks ei sobi. Õpilased valmistasid plakati ja kirjutasid kokku taotluse, õpetaja aitas kalkuleerida rahalist poolt. Selle töö käigus tekkis õpilastel uus mõte – viia kevadel külas läbi kogukondlik tervisepäev. „Lapsed tegutsevad meelsasti, aga nad vajavad utsitamist. Kordan neile, et praegu pooleli jätta ei tohi,“ rääkis õpetaja. Ene Oisalu näib olevat õpetajaks sündinud, aga seda tööd teeb ta alles kümme aastat. Lisaks on ta hea näide elukestvast õppimisest. „Töötasin varem raamatupidajana, aga mind koondati kolm korda järjest. Mõtlesin siis, et enda arvates olen päris tubli inimene, kes on üles kasvatanud ka kolm last, ja äkki oled mittevajalik. See oli aeg, kus 25+ vanuses inimesi peeti juba vanaks. Mina hakkasin siis lähenema 40-le ja tundsin äkki, et olen vanaks saanud. Läksin esmalt Kohila paberivabrikusse liinitööle, et saaksin õppida sotsiaaltööd,“ meenutas naine oma elus uut algust. Esmalt töötas ta erivajadustega noortega Raplas Vahtra tugikeskuses. Seal meeldis küll väga, aga kui hakkas silma, et Valgu kool otsib I klassi õpetajat, otsustas helistada. Selgus, et see koht oli just täidetud, aga 3.–4. kl õpetaja koht oli vaba. Koolis töötamise kõrvalt omandas ta õpetajakutse. Praegu on tal avatud ülikoolis lõpusirgel põhikooli matemaatikaõpetajaks õppimine. „Kooli vajadustest lähtuvalt hakkasin seda ainet õppima, kuna meie reaalainete õpetaja Mait Jõgisoo soovis oma koormust vähendada. Mulle koolis matemaatika meeldis. Praegu meeldib seda ainet nii õppida kui ka õpetada. Kui on vaja abi, et ainest paremini aru saada, siis õpetaja Jõgisoo aitab alati. Olen sellise toetuse eest väga tänulik,“ kinnitas Oisalu. Taas ise koolipingis olles, eriti kui ülikoolist antakse palju kodutööd, mõistab ta hästi seda, mida tähendab koduste ülesannete andmine. „Püüan õpilastele nädalavahetuseks mitte liiga palju koduseid ülesandeid anda. Päris ilma siiski ei saa – koolis sa õpid, kodus kinnistad,“ kõlas põhjenduseks. Valgus õpetab Oisalu vene keelt, matemaatikat, inimeseõpetust ja on ka sotsiaalpedagoog. Kuna väikeses koolis on palju liittunde, siis kontakttunde tal väga palju pole. „Vene keelt pole ma eraldi õppinud, aga ma oskan seda ja näen, et mu õpetamismetoodika on aidanud õpilastel ainest aru saada. Vene keelega on keeruline see, et pole võimalust seda praktiseerida. Hea meel on, et meie õpilased ei võõrasta vene keelt,“ rääkis õpetaja ühest oma ainest. Analüüs aitab konflikte ära hoida Sotsiaalpedagoogina puutub ta kokku kogu kooliperega. Kuulab, nõustab ja lepitab õpilasi. „Olen juurutanud selle, et kui üks laps lõi teist, siis kuulame ära mõlemad pooled – mis üldse konfliktini viis. Alati pole ohver see, keda löödi ja kes praegu nutab, vahel on kannatanu lööjat enne narrinud. Analüüs on vähendanud füüsilisi konflikte. Kõike saab ju sõnadega selgitada. Meie kool on väike ja paistab läbi. Ruttu tuleb välja, kui keegi teeb teisele ka sõnadega haiget. Minuni jõuab info tihti kõrvalseisjate kaudu. Meie lapsed hoolivad üksteisest, nad märkavad, kui teisele tehakse liiga,“ kiitis Oisalu. Pika vahetunni ajal soovivad mõned lapsed ise sotsiaalpedagoogiga rääkida. Vahel kutsub ta grupi õpilasi kokku, et küsimusi arutada. Valgus õpib mitmeid lapsi, kes on tulnud suuremast koolist kas kiusamise või mõnel muul põhjusel ära. „Minu j aoks tuleb uus õpilane siia kooli valge lehena ja ta kirjutab selle lehe ise täis. Mind ei huvita, mis tal suures koolis enne juhtus. Kui meie koolis ilmnebki mõni kiusamine, tuleb see väga ruttu välja, see ei saa kesta pikka aega. Loomulikult on ka raskemaid juhtumeid, aga oleme siiani kõigega hakkama saanud. Õpetajad arutlevad koos, meie direktor on nii rahulik mees, ta võtab alati kõik vastu, kes tahavad temaga rääkida,“ selgitas sotsiaalpedagoog. Õige amet leitud Õpetajaks sai Ene Oisalu juhuslikult, aga tunneb, et on oma õige ameti leidnud. „Inimestega töötamine on mulle alati meeldinud,“ ütles ta. Ka raamatupidajana tegutses ta naisseltsis või õpetas koduküla lastele mõne eeskava selgeks. Valgu koolis ei jää ta kõrvale kooli rahvusvahelistest projektidest. Mitmel korral on Oisalu viinud Valgu lapsed nuputama Vikerraadio „Miniturniiridele“. Seda loetelu võiks jätkata. Hiljuti kirjutas ta taotluse Märjamaa valla kaasavasse eelarvesse, et saada kooli juurde kettagolfi rada. Hääletamisel sai ettepanek teise koha. Õpetaja koolitee on päevas kokku 60 km. Jah, talle on tehtud pakkumisi tulla tööle elukohale lähemale, aga need on sattunud augustikuusse. „Mulle tundub kodukooli suhtes ebaeetiline teatada augustis, et ma sügisel enam ei tule. Kui tahan lahkuda, teeksin seda kevadel, et direktor jõuaks uue inimese otsida,“ kõlas põhjendus. Pika sõidu kompenseerib Valgu kooli tore kollektiiv, armsad lapsed ja koostöövalmis kodud. Klassijuhatajad leiavad vanemad üles ja vanemad mõistavad, et e-kooli märkused pole karistus, vaid tähelepanu juhtimine sellele, millega tuleks rohkem tegeleda, loetles õpetaja oma töökoha plusse. „Me mitte ainult ei õpeta, vaid kujundame laste väärtushinnanguid. Isamaalisus on meie koolis kindlalt sees. Kõik saavad aru, et eestlane olla on uhke ja hää,“ rääkis Oisalu. Iga kahe aasta järel laseb ta õpilastel kirjutada essee „Mina 25-aastasena“. See on inimeseõpetuse üks suund – mõelda oma tulevikule. Kui mõne aasta eest eelistati elada välismaal, kõik olid firmaomanikud, sõideti uhkete autodega ja kodukandis vaid käidi, siis tänavused esseed olid rohkem Eestile ja kodukandile suunatud. Mitmed kirjutajad nägid oma kodu maal ja et naabrite hulgas on ka kunagisi koolikaaslasi. Enne vabariigi aastapäeva on 46 õpilasega Valgu põhikoolis alati aktus. Õpilased on pidulikult riides, esinevad. Pärast pidupäeva arutletakse tundides, kuidas aastapäev kodudes möödus. Paljudes kodudes on sel päeval laud pidulikumalt kaetud. „Ma naudin oma tööd,“ ütles õpetaja Ene Oisalu jutu kokkuvõtteks. Minu jaoks tuleb uus õpilane siia kooli valge lehena ja ta kirjutab selle lehe ise täis. Mind ei huvita, mis tal suures koolis enne juhtus. Teised temast Õppealajuhataja Merje Burmeister: „Õpetaja Oisalu on väga aktiivne ja entusiastlik kolleeg, kes on hingega oma tegemiste küljes. Ta korraldab õpilastele väljasõite, aga viis ka kolleegid õpetajate päeval discgolfi mängima. Meie kooli külalisi on ta viinud oma kodukülla Valtusse, kus Puraviku tuuleveskis on sepikoda. Ene lepitab ja lohutab, oskab lastega niimoodi suhelda, et nad avanevad. Tuleb toime ka raskete lastega. Omal moel on pluss seegi, et õpetaja ei ela kohapeal – ta pole nii tihedate isiklike sidemete kaudu külaga seotud.“ Fotod: Siim Solman Taas ise koolipingis olles, eriti kui ülikoolist antakse palju kodutööd, mõistab Ene hästi seda, mida tähendab koduste ülesannete andmine. Õpetajaks sai Ene Oisalu juhuslikult, aga tunneb, et on oma õige ameti leidnud.